24 veebruar 2009

Tunnen SINUST kohutvalt puudust


Mäletan SINU naeratus,seda et sa lubasid teha mul asju mida sa teistel ei lubanud.See oli MEIE saladus.Sa ei kujuta ette kuidas ma sinust puudust tunnen,ma tean sa jägid mind  ja käid mul külas,aga sellest on vähe!Unistasin kunagi,et sa näeksid minu last ja seda kuidas mul läheb.Tahaks sulle nii palju rääkida ja nii palju nutta,tahan et sa lohutaksid mind.Tahan et oleksid mu juures ja mind kallistaksid ja paitaks pead kui mul raske on! Tahan süüa sinuga regatti jäätist mida sa mulle peaaegu alati tõid kui sa töölt tulid ja mul oli aega seda süüa 500 m sest mina tulin sulle vastu tee otsale kui sa töölt tulid.Ma näen pidevalt poes  seda jäätist mida sa tõid ja mu käsi ei tõuse seda ostma, sest ei saa seda sinuga koos süüa.Meie viimasest kohutmisest on möödas 23 aastat ja sa ei kujuta ette kuidas ma sinust puudust tunnen.
Vanaema ma vajan sind !
Su haual  põleb küünal,olen vist ainuke kes seal käib.See on ilus, tegin korda,panin lilled ja  mõned küünlad. Haual pole vahepeal keegi käinud, sest võtsin vaasist lilled mis mina sinna viimati viisin.Ma olin küll väike aga ma mäletan sind liiga hästi  ja ma tunnen kohutavalt sinust puudust!!!

Unenägu


Alates poolest ööst piinab mind unenägu.
Ärkasin kell 1,00 öösel ülesse, kuna nägin liiga reaalset unenägu.Nemad.
See oli suvine juhtum,millele ma peaaegu igapäev mõtlen.Olemuselt olen andestanud ,hinges aga mitte(ma üritan pettumust nende suhtes mitte välja näidata).Teen näo nagu midagi poleks olnud.
Kui olin ärganud tegin ühe suitsu,hing värises sees,olin ärev.See oli nagu just juhtunudja liiga reaalne.Tuikusin voodisse, olin nii väsinud, et jalad ei kuulanud sõna ja panid mind tuikuma.Nii kui voodisse sain lootsin, et  see unenägu ei jätkuks,mõtlesin muudele asjadel,unistasin.Jäin vist kohe magama, sest tean, et ei saanud kuigi palju unistada ja kui saingi siis ma ei mäleta seda.
Hommikul ei kuulnudki kui Mann kooli läks .Ärkasin kell 9,00 ja sellepeale et nägin seda jälle mis ajas mind öösel ülesse ja jälle nii reaalne, et võttis külmavärinad üle selja jooksma.See unenägu on mind piinanud terve päev ja kogu situatsioon on silme ees, nagu oleks see kõik olnud nüüd ja just alles.Hinges on segadus,tahaks ära minna,kuhu ? Minu hing ei taha seda uskuda et see oli unenägu kuid tegelt on see ju ka reaalsus, sest ma nägin unes seda mis mind piinas ja piinab ka edaspidi.seda ei saa olematuks teha. Siit järeldus inimene elab oma elu ,olukorda  ka unes läbi .Kuigi jah see võiks olla  ,et inimene puhkab oma muredest ja jamadest öösel .
Unenäod võiksid olla ilusad ,lillelised   või hoopis kõige parem neid võiks mitte ollagi!