Unenägu

Alates poolest ööst piinab mind unenägu.
Ärkasin kell 1,00 öösel ülesse, kuna nägin liiga reaalset unenägu.Nemad.
See oli suvine juhtum,millele ma peaaegu igapäev mõtlen.Olemuselt olen andestanud ,hinges aga mitte(ma üritan pettumust nende suhtes mitte välja näidata).Teen näo nagu midagi poleks olnud.
Kui olin ärganud tegin ühe suitsu,hing värises sees,olin ärev.See oli nagu just juhtunudja liiga reaalne.Tuikusin voodisse, olin nii väsinud, et jalad ei kuulanud sõna ja panid mind tuikuma.Nii kui voodisse sain lootsin, et  see unenägu ei jätkuks,mõtlesin muudele asjadel,unistasin.Jäin vist kohe magama, sest tean, et ei saanud kuigi palju unistada ja kui saingi siis ma ei mäleta seda.
Hommikul ei kuulnudki kui Mann kooli läks .Ärkasin kell 9,00 ja sellepeale et nägin seda jälle mis ajas mind öösel ülesse ja jälle nii reaalne, et võttis külmavärinad üle selja jooksma.See unenägu on mind piinanud terve päev ja kogu situatsioon on silme ees, nagu oleks see kõik olnud nüüd ja just alles.Hinges on segadus,tahaks ära minna,kuhu ? Minu hing ei taha seda uskuda et see oli unenägu kuid tegelt on see ju ka reaalsus, sest ma nägin unes seda mis mind piinas ja piinab ka edaspidi.seda ei saa olematuks teha. Siit järeldus inimene elab oma elu ,olukorda  ka unes läbi .Kuigi jah see võiks olla  ,et inimene puhkab oma muredest ja jamadest öösel .
Unenäod võiksid olla ilusad ,lillelised   või hoopis kõige parem neid võiks mitte ollagi!